Nii nad räägivad

Markko Märtin (2009. aasta juunis “Eesti Päevalehele”):

“Rada tehniliselt väga hea ja vürtsitatud mõnusate hüpetega. Äärmiselt mõnus rada, aga eriti tundub see just pealtvaatajatele huvitav olevat. Kogu rada on hästi nähtav. Samuti on tehtud palju erinevaid hüppeid, mis teevad vaatemängu eriti huvitavaks.”

Urmo Aava (2010. aasta augustis ajalehele Kuulutaja):

“Kehala kompleks on läbimõeldult ehitatud ja publiku jaoks on kõik vaatamiskohad head. Selliseid ohh-ahh kohti on siin piisavalt ja kõik need on pealtvaatajate alalt nähtavad. Rada on võistleja jaoks väga tehniline.”

Rallipaar Kristo Subi – Teele Sepp oma blogis Kehala trampliinist (2011, kirjutaja Teele Sepp):

“Kaks aastat tagasi loodi Kehalasse Markko Märtini näpunäidete järgi ülisuur tõstev trampliin. Kaks aastat tagasi sõitsime sinna samamoodi pidurdamata peale, kukkusime kergelt ninale ja sõitsime edasi. Sel korral tegime samamoodi, sõitsime täie hooga peale (kiirus ca 170 km/h), kuid pärast 45 meetrist õhulendu kukkusime ninale. Maandumisest ei mäleta mina midagi ja pärast kukkumist lõi legendi ka segi, nii et ma vahemaa järgmise kurvini maha magasin ja siis käega suunda pidin näitama. Lennust mäletan seda, et elus esimest korda tundsin ma ralliautos istudes hirmu – surmahirmu. Lõppude lõpuks läks kõik siiski õnneks ning auto jäi nii palju terveks, et ralli lõpuni sai sõita. Amordid tuleb küll hooldusesse saata. Üheksandal katsel, mis oli seitsmenda kordus ning taas üle suure hüppe, me enam rattaid maast lahti ei ajanud. Publikul oli sel korral igav, sest esimese korra hüppega olime Georg Grossi pikkusrekordi löönud.”

Henri Franke kirjeldab oma elamusi 2011. aasta rallisprindilt, kui ta ühe võistluse jooksul kolm avariid tegi (www.rally.ee):

Avavoorus üllatas 2WD sprint klassis sõitnud Henri Franke publikut järsust nõlvast allasõiduga kohas, kus rada ei kulgenud. Nimelt läks mees mäkketõusule eelnenud paremkurvi liiga uljalt, mistõttu auto ei mahtunud täielikult kitsale kruusateele ära ja sõiduki ninaosa võttis suuna “kuristikku”. Teises voorus ei püsinud Suzuki jällegi rajal ning nii läbis Franke osa võistlusmaast lillesülemiga kapoti vahel ja tagumine põrkeraud järel lohisemas. “Teises voorus enne suurt trampliini oli kahe raja vaheline läbisõit. Sinna minnes oli hoogu liiga palju ja siis viskas auto kurvis risti. Järgmises kurvis ei jõudnud ma nii kiiresti enam vastu keerata, siis läks auto läbi võsa ja viskas õhku. Käis üks pauk, olin rajal tagasi ja sõitsin jälle edasi!” Kolmanda sõiduvooru ajal tibutas vihma ja asfaltkattega rajalõigud muutusid libedaks. Henri Franke sai seda omal nahal tunda, kui pikale sirgele järgnenud paremkurvi auto enam ootuspäraselt ära ei mahtunud. Liigne kiirus ja märja tõttu pikenenud pidurdusmaa said tähendada vaid üht – kokkupõrget rajapiirdega. Täpsemalt põhupalliga. “Kui hakkasin rooli keerama, oli selge, et on minek. Pärast matsu ootasin sekundi, et vaadata, kas tossu hakkab tulema ja et olla veendunud, et radiaator on terve. Kolmest kolm tabamust. Päris ekstreemne värk.”